Metskitseteemalised kõrvarõngad

Seekord käis mu kõrvarõngastest üle metskits. Neid siinkandis ikka jagub ja talvel jalutab neid ka minu kodutänavas. Väga võluv on öösel sadanud lumelt leida mitme kitse jälgi... suunaga naabrite õunaaeda. (Ärge naabritele rääkige, eks!)
Algul, kui ma neid jälgi märkasin, siis tundusid nad olevat tillukese kabja omad. Ometi jäi sellest mulle hinge midagi kripeldama, nagu oleksin ma poolikut tööd teinud. Kui jälle võimalus tekkis, uurisin jälgi tähelepanelikumalt. Ei ole kabi, sõrg on! (See on pildike sarjast "Kuidas endine linnainimene maal elamist avastab".)
Ja nii nagu mu omaaegsel sallinõelal ja sõrmusel - ka nüüd on kiviks sammalahhaat. Sammal! Mets! Metskits!
Iga kord, kui ma mõnd suuremat tööd teen, siis oigan justnimelt lõpus, kui puhastama peab. See on suurt kannatlikkust nõudev osa ja nii mõnigi kord tekib tahtmine kõik nurka visata. Ka seda tööd puhastasin mitu tundi. Lõpuks olin küünarnukkideni poleerimispasta sodi täis ning silmnägu oli must, välja arvatud see osa, mida kaitseprillid katsid. Ilu nõuab ohvreid...
Aga parim osa tuli kõige lõpus. Olete kunagi hambaorgiga kitsepabulate vahelt poleerimispastat välja urgitsenud?
Materjal: hõbe 925
Kivi: sammalahhaat